Töötukassa üheks võtmetingimuseks äriplaani rahastamiseks on äriruumide olemasolu. Niisiis – tänu oma naiivsusele, olid need ruumid korteri näol küll äriplaanis olemas, aga need pidid olemas olema ka aasta pärast esitatavas tegevusaruandes. Tee või tina, no ei leidnud neid sobivaid ruume, ja nii ma siis kolisin oma poekesega kolm päeva enne aruande esitamist Mustvee  legendaarsele turule suurde kuuri.
Minu poekese nimi oli Komisjonka, aga ega mul seal kuuris ülearu hästi ei läinud, kuigi mitmetel „kaltsukauplejatel“ vist läks päri hästi – ju siis nemad teadsid, kuidas asjad käivad, aga mina mitte. Ja talvel oli ikka oi-oi kui külm. Et mitte oma bisnessist loobuda ja siiski ära elada, asusin poole kohaga tööle suurfarmis lüpsjana – siinkohal  ärge unustage, et tegemist on ikkagi maaeluga. See oli ikka kole raske töö ja siis ühel päeval sündis veel see saatuslik moment, kus Komisjonka kuuri katus langes raske lume all sisse. No oli ikka mingil määral tragöödia – sündmuskohasl avanev pilt ei erinenud piltidest sõjakolletes.  Aga sellest momendist astub mänu Artur. Järgneb…