Roosimotiiviga Viktoria serviisi kunstiline väärtus

See serviis on klassikaline näide nõukogudeaegsest portselanist, mida iseloomustab romantiline ja funktsionaalne disain.

Dekoor ja disain
Kannul on mitu iseloomulikku elementi:
Motiiv:
 Keskseks dekooriks on roosad roosiõied koos roheliste lehtede ja peenete hallikate/pruunikate detailidega.
Viimistlus: 
Kannu ülemisel servall ja kaane nupu ümber on kuldne äär ehk kullatis, mis oli tolleaegsete serviiside puhul tavaline luksuselement.
Tehnika: Muster on peale kantud dekaal- ehk siirdepilditehnikas, mitte käsitsi maalitud, mis võimaldas masstootmist. 
Väärtus: 
RIiia kannud on tänapäeval populaarsed kogumisobjektid ja neid leidub sageli Eesti antiigipoodides ning oksjonitel 

Kunstiline väärtus
Selle serviisi kunstiline väärtus ei seisne unikaalsuses, vaid tugevas tööstusdisainis.
Tööstuskunsti näide:
 See ei ole unikaalne autoritöö, vaid Riia Portselanitehase (RPR) masstoodang., mile väärtus peitub ajastu vaimu tabamises – see on nn “nõukogude luksus”, mis püüdis matkida aristokraatlikku Euroopa portselani.
Vormi ja mustri suhe:
 Kannu vorm on väga dünaamiline ja skulptuurne. Roosimotiiv on paigutatud strateegiliselt, et rõhutada kannu kõige laiemat osa, mis on kompositsiooniliselt õige valik.
Tehniline tase: 
Kullatis ja dekaalmuster (siirdepilt) on teostatud perfekselt, mis näitab Riia tehase tollast kõrget tootmiskultuuri.
Dekoor ja maitsekus
Maitsekuse osas võib välja tuua järgmised aspektid:
Turvaline klassika: Roosimotiiv on portselanimaailmas “kõige turvalisem” valik. See on romantiline, kodune ja konservatiivne. See ei eksperimenteeri ega šokeeri, vaid loob harmooniat.
Võrreldes teiste Viktoria sarja dekooeidega on roosimotiiiviga varjant ka tänapäevase minimalistliku disaini vaatepunktist väga hästi sobituv.
Värvigamma: Roosa ja rohelise kombinatsioon valgel põhjal on klassikaline ja mahe. See ei ole visuaalselt ründav, vaid pigem rahustav ja “suvine”.

Kokkuvõte
Selle kannu maitsekus on ajatu, kui seda vaadata omas kontekstis. See esindab keskklassi unistust ilust 20. sajandi teises pooles. Kunstiliselt on tegu pigem kvaliteetse tarbekunstiga kui kõrgkunstiga – see on mõeldud kasutamiseks ja silmailuks, mitte muuseumi vitriini unikaalobjektiks.