Iga ettevõtmise taga on oma lugu
Meist
Komska: taaskasutus on elustiil, mida julgeme sullegi soovitada
Komska e-pood on välja kasvanud taaskasutuspoest, mis asub Mustvee südalinnas punastest tellistes majas aastast 2022.
Me näeme taaskasutuspoodide eelisena seda, et need loovad lihtsaid ja praktilisi võimalusi säästlikumaks eluks, toetavad kogukonda ning avavad ukse loovusele ja personaalsele stiilile — kõik see ilma, et peaks tegema allahindlust kvaliteedis. Kui soovid tegutseda jätkusuutlikumalt, olla loominguline ja isikupärane, tasub alustada just lähimast taaskasutuspoest: leia, mida vajad ja anneta, mida ei vaja, tundes ennast seejuures mitte lihtsalt tarbijana vaid teadliku ja loova persoonina. Komska e-pood on alati Sinu ligidal ja Sinu jaoks olemas.
Meie lugu
Vaade kardina taha ehk meie tragikoomiline ajalugu
Komska ei ole lihtsalt e-pood.
See on kahe inimese (Ave ja Artur) lugu ideedest, julgusest, armastusest, vastasseisudest, kangekaelsusest, loomisest ja kõigest muust sellisest, mida üks julge elu sisaldab. Minu (Ave )lugu algas kolimisest linnast maale Peipsi äärde – pateetiliselt väljendudes – oma juurte lätetele. Üldtuntud tõsiasjana napib maal töökohti ja nõnda hakkas ilmet võtma ideeke komisjonipoe loomisest – sellisest nagu „Kõige pood“ Tartus, kuhu inimesed toovad endale mittevajalikud riided ja ka muud esemed müüki ja müügitulu jaotatakse lihtsakoeliselt pooleks – pool asjade omanikule, pool poele.
Starditoetus Töötukassalt
Läksin siis Töötukassasse, et sealt pisut algkapitali saada. Äriplaan tuli nagu romaan, ja ju siis avaldas muljet, sest starditoetus laekus. Hämmastav on muidugi asjaolu, et ostsin Mustvee kesklinna korteri (ja ronisin läbi nõelasilma, et raha selleks kokku ajada), eesmärgiga sinna pood teha, ühistult luba aga küsisin alles hiljem, ja muidugi ma ei saanud seda luba, sest nagu naabrimees piltlikult selgitas – tema tahab trussikutes trepikojas ringi kalpsata (ta ei tee seda tegelikult).No aga ega siis korter Mustvee kesklinnas mööda külgi alla ei jookse -praegu elame oma perega seal mugavat elu.
Töötukassa üheks võtmetingimuseks äriplaani rahastamiseks on äriruumide olemasolu. Niisiis – tänu oma naiivsusele (või siis hoopis salajasele tarkusele), olid need ruumid korteri näol küll äriplaanis olemas, aga need pidid olemas olema ka aasta pärast esitatavas tegevusaruandes. Tee või tina, no ei leidnud midagi sobivat, ja nii ma siis kolisin oma poekesega kolm päeva enne aruande esitamist Mustvee legendaarsele turule suurde kuuri. vaata postitust siit
Töö farmis. Töötukassa mentorlus ja edukurud
Ega mul seal kuuris ülearu hästi ei läinud, kuigi mulle tundus, et mitmete „kaltsukauplejate“ käsi käis päris kenasti. Küllap siis nemad teadsid, kuidas asjad käivad, aga mina mitte. Et mitte oma bisnessist loobuda ja siiski ära elada, asusin poole kohaga tööle suurfarmis lüpsjana – ikkagi maaelu ju, ja võrreldes teiste lihttöödega suurem palk, mis võimaldas vähem tööl käia. vaata postitust siit Töö muidugi ei olnud lihtne (tuhat lehma ja puhas naturalism), aga sain olla enda üle uhke, et selle metsikusega nibin-nabin toime tulin. Kõige toredam oli, et ülekilod kadusid ja lihased kasvasid nagu niuhti – lausa tasuta trenn …. koos stipendiumiga. Meeldejäävaim nali, mis farmis sündis, oli tõsimeeli lausumine teisele lüpsjale: “Täna saab ainult musta kohvi, piim on otsas.” Ha-ha
Samal ajal, kui andsin panuse piima, koore, kohupiima, kodujuustu, kõvajuustu, toorjuustu jne. meie kõigi toidulaulae jõudmisesse, pidasin aru, kuidas oma ärist ikkagi asja saada. Otsustasin kasutada Töötukassa ettevõtluse starditoetuse järelteenindust, mis hõlmab koolitusi ja mentorprogrammi. Aasta siis oli 2021,. Visates praegu pilgu Töötukassa lehele, selgub, et teenused on endiselt alles. Huvi korral loe siit. Mentorlusprogrammi osas proovisin õnne kahe mulle silma torganud edumeelse ettevõtliku naisterahvaga (selles osas on vaba voli, töötukassae ei dikteeri), aga paraku vihastasin nad välja, sest olin liiga rumal ja saamatu. Teine neist, kes oli edu loomise guru ja rääkis nii kaunist ja malbet juttu oma veebilehel, pragas mind kohe esimese kirja peale läbi, sest ma kirjutasin teie väikse tähega. Ma polnud isegi kuulnud, et peab suurega kirjutama. Kuigi üritasin veel, meie koostööst asja ei saanud, aga Sina ja Teie on meeles surmani; Teie kirjutatakse suure tähega viisakusvormi korral, mitte mitmust kasutades. Kahjuks rohkem aega ei jäänud mentorprogrammis osalemiseks, ja nii jätkasin tegevust endiselt pururumalana – loll, aga järjekindel. Ha-ha.
Varing. Partnerlus meie aja korilasega. Meeldejäävad sündmused. Kena preili. Ahastus. Naiste närvid läbi. Muhe poepidaja
Ühel suvalisel talvepäeval sündis see saatuslik moment, kus Komisjonka (nii oli poe nimi) kuuri katus langes raske lume all sisse. Farmielus karastanuna see mind just ei šokeerinud, aga mingil määral oli ikka tragöödia – sündmuskohasl avanev pilt ei erinenud piltidest sõjakolletes. vaata postitust siit Nüüd aga astub mängu Artur.
Artur sattus taaskasutusmaailma läbi juhuse, kui tutvus inimesega, kellel olid kasutatud mööbliga kauplemise ülejäägid – koorekiht müüki, aga kõik see pudi padi, mis kaubalastides mööbli vahele on paigutatud, tuleb ka kuidagi kuhugi ära sättida. Arturil oli isast jäänud farm, ms seisis tühjana. (Kas panete tähele, et juba teist korda on tegemist farmiga). Toodi talle kraam kohale ja eks ta siis tasapisi selle sees ringi vaadates avastas, et igasugu kihvte asju on, mida võiks edasi pakkuda. Aasta oli siis umbes 2018.
Kui kuuri katus sisse langes, oli Arturil minu juures müügis mõningaid esemeid. Teavitasin teda juhtunust, misjärel tuli ta päästma, mis päästa annab. Vappr mees kraamis varisemisohtlikul alal vilunud enesekindlusega. Jutu käigus selgus, et tema tahab ka poodi teha ja langretasime kiire otsuse – teeme koos (on ikka uljaspead). Seekord üpris nobedasti saime ruumid punastest tellistes majas Mustvee südalinnas, seitsme päevaga panime poe püsti, vaata fb postitust siit ja avasime 2022. aasta mai algul, päeval, mil toimus Mustvee traditsiooniline kevadlaat. Poe nimeks jäi komisjonka
Arvake ära, mis juhtub, kui kaks võhivõõrast inimest otsustavad hakata sõrmenipsust omavahel äri ajama. Laske aga fantaasial vabalt voolata, ega te mööda ei pane. Mõnele teist tuleb kindlasti pähe ka järgnev – kuna me nüüd praktiliselt elasime seal poes ja kuskil jaksu käia polnud, siis otsustasime veel leivad ka ühte kappi panna (no on ikka uljaspead). Tööpingetele lisandusid suhtepinged. Oli ikkgi äge – väga palju toredaid kohtumisi vahvate inimestega … ja raske ka – töötajaid ei raatsinud palgata, tegime kõike ise ja muudkui kaklesime, et kes ikka rohkem teeb. Kusjuures meil mõlemal oli oma aeganõudev ja ebapraktiline kiiks – Artur pesi ära enamik nõud, mis müüki läksid ja mina triikisin ära enamik riideid, mis stangedele said riputatud.
Jäänud on imetoredaid mälestusi: näiteks kadripäev vaata fb postitust siit ja vaba muusika õhtu vaata fb postitust siit, tähtpäevad suure küpsisetordiga vaata fb postitust siit, disko, kuhu peaaegu kedagi ei tulnud ja peale mida ma enam kunagi tequilat juua ei julge, aga see-eest plakat tuli mu enda meelest väga äge vaata fb postitust siit .
Talved olid tõeliselt katsumusrohked- turiste kasinalt, küttearved see eest aga head krõbedad. Kaks ja pool aastat pidasime vastu ja siis toimus suure raksuga murdumine. Mina läksin ära ja kujutate ette, Arturil oli sõrmenipsust uus kena preili poes minu asemel. Minu korter asub poest üle tee ja nii ma aasta otsa niuksusin ja väänlesin selle käes, et teine kena preili minu silme all minu poodi peab. Õnneks käsin samal ajal ülikoolis, mis viis mõtteid eemale, ja kevadel viisime ellu ema pikaaegse unistuse – tegime üheskoos talle ägeda kodukohviku. vaata kohviku fb lehte siit
Artur sõi aga kena preili närvid ära ja preili lahkus. Millega ta siis neid naiste närve sööb. Sellega, et on lindprii (loe priilind ehk vaba kui lind) ja korilane, kes elab nii nagu homset päeva poleks; korilane ka sõnaotseses mõttes – uitab metsas, korjab seeni ja marju, talvel hooldab metsa, kevadel istutab. Poes on Artur aga hea kaubatundja ja meistrimees ja üldse selline poepidaja, kes oma mõnusa lõdvestunud oleku ja tagasihoidliku aga sõbraliku ning abivalmis suhtlusstiiliga laseb klientidel rahus olla ja pingevabalt ringi uudistada. Preilist jäi poele nimi – Mustvee Vintage
Kuidas meil praegu läheb?
Praegune seis on selline, et Artur peab üksi oma Mustvee Vintage poodi, ikka punastest tellistest majas Tartu tn 1. 2026. aasta talv on olnud raske: kaks kuud jutti kestnud pakane ja sigakõrge elektri börsihind on elumahlad kuivaks tõmmanud. Ja muidugi järjekordne muutus äri dünaamikas – lindprii peab üksi poodi – nõuab palju energiat kohanemiseks. Tore on see, et septembris sündis mulle ja Arturile beebi Albert, ja kuigi beebid toovad kaasa omad raskused, on nad ikkagi võrratud-võrratud nunnupallid ja energiaallikad. Mina ise otsin ikka seda elu saladust, kuidas edukalt toime tulla, olles jõudnud sellesse punkti, kus leian rõõmu tegemistest endast,ja isegi kui ma ei leia seda edu saladust, siis loomisrõõm ise on suur väärtus. Beebi pikkadel käruunedel olen pusinud selle sama kodulehega siin. Pusimist on olnud oodatust palju rohkem, aga kui oled omandanud kannatliku meele, siis see ei häiri. Põnev on.